Ehitus on täies hoos...

Eile oli mul üle pika aja võimalus minna perega koos maale... Täpsemalt oma uue kodu juurde, mida me ehitame juba 2007 aastast alates. Esialgu majal nime veel pole, kutsume seda kohta lihtsalt Krundiks. Kui krunti üle vaatasime, polnud seal mitte midagi- ka meie olime need, kes hakkasid oma uut kodu rajama "põllule". Tol päeval puhus megakõva tuul- nii kõva, et kõrvalseisja hääl polnud muidu kuulda, kui pidi röökima. Seega sai abikaasa ja ämma-äiaga koheselt tehtud otsus, et läänekaarde tuleb kohe ja kiiremas korras istutada tuulevari. Selle aja peale, kui me suudame maja valmis ehitada, on kõrghaljastus siis juba kõrgeks kasvanud. Kuused ja männid tõid mehed karjäärist ja suurte elektriliinide alt- nii umbes 4-6-aastased, aga ikkagi tundusid alguses nii tillukesed...

Vahepealne pilt:

Kuused aastal 2011. Kuna meil raha polnud, et osta "õigeid" aiaposte, siis panime maasse pajuvaiad, mis läksid kenast kasvama ja annavad samuti kenasti tuulevarju :D

Praeguseks on kuused juba üle nelja meetri kõrged- eesplaanil on näha, kuidas sooja talvega on mutt ennast mõnusalt sisse seadnud. Kahjuks ta veel ei tea, mis plaanid mul temaga on...

Mis puutub ehitusse ja ehitamisse, siis nii palju aega on meil läinud just seetõttu, et me pangast laenu ei võtnud. Ehitame oma palgast- siis kui saab mingi summa kokku hoitud, siis ostame materjalid ja ehitame edasi. Pole vaja karta, et pank sulle kuklasse hingab ja pidevalt ähvardab... Samas on see meie ehitusele küll kasuks tulnud. Olime juba valmis vundamenti valama, kui 2009 juunis sadas alla 3-päevane vihm ja uputas nii, et vähe polnud. Tänu sellele rajasime drenaaži ja ehitasime vundamendi hoopis kõrgemaks. Vundamendiauk vee all:

Vundament on sai valmis 2010-aastal:

Kivid ostsime kõik korraga välja. Müüri ladusime nii, et kui palgast välja tuli, siis ostsime segu ja abikaasa ladus kive.Müürid 2011-aastal:

Nüüdseks on müürid üleval ja valmistume katuse panekuks. Kõigepealt on vaja laetalad ära peitsida- selleks tööks sobib väga hästi Piiga, kes lausa vabatahtlikult nõudis: "tema tahab kaaaa värvida":

Ja üks pildike valmis müüridest samuti:

Hoidke meile pöialt, et sel aastal saaks majale katus peale!

Kevadised tööd- vaarikad ja lehtede riisumine

Eile hommikul lasteaiast koju tagasi sõites jäin kuulama raadiost uudiseid. Samal ajal, kui kõrvad kuulasid, siis silmad vaatasid auto aknast välja ja silmitsesid kevadist loodust värava taga. Kogemata jäi silm peale peenrast välja piiluvale tulbilehekesele. Näis teine nii kurb eelmise aasta kulu sees. Seega hoolimata hirm tugevast tuulest panin tööriided selga, otsisin reha ja käru välja ning kevadine koristamine, riisumine, lõikamine võis alata. Peenar, mille pärast tasub rabeleda ENNE:

 Ja pisike tulbi leheke vana kulu ja lehtede sees piilumas:

 

Kulu seest leidsin ka vereurmarohtu, mille kollast mahla siis koheselt oma soolatüügastele määrisin.

Kui peenar valmis, raputasin puude saagimisest kokku korjatud saepuru ka peenrale- ilusam vaadata.

Kui juba kord alustatud, ei siis saa ju pidama- riisusin ära kogu värava taguse ja ka pool hoovi murust. Kuid siis miskipärast läks külm tugev tuul veel tugevamaks ja hakkas lehti puhtale pinnale tagasi keerutama. Siis ma mõtlesin, et riisumisega on tänaseks kõik.
Et aga tööindu veel jagus, siis siirdusin vana lauda taha, et vaarikad korda teha. Laudas pole meil enam ammu loomi- vanaema neid ikka pidas. Samuti pole meil juba paar aastat kanu, sest linna kolinud rebased läksid ikka liialt ülbeks, aga laut ise on alles- hea kuiv ruum, kus saab asju ja tööriistu hoida.
Niisiis lauda taha- sinna paistab meil hommikupäike ja sealt saab alati kõige suurema vaarika saagi. Seega murdsin vanad vaarikavarred maha, punti ja lõkkeasemele. Uutel vartel lõikasin nagu ikka 1/3 tipust maha- nii tekib palju külgmisi varsi, mis annavad palju saaki. Kevadväetist veel ei visanud, kuna maa veel poolenisti külmunud- ootan, kuni ilmad soojemad.
Kokku riisutud kulu ja vanad lehed moodustasid lõkkeasemel suure hunniku, kuid siiski tuld teha ei julgenud- tuul oli liialt kõva. Kui peale sellist "pisikest" tööpäeva istusin puhta värava taha, siis päike kõrvetas nägu ja käsivarsi. Kui poleks nii külma ja kõva tuult, oleks saanud isegi päikest võtta... aga küll jõuab :)